kui tuju on meh

Viimasel ajal on tuju olnud täpselt selline, et kuidas on ilm, nii on ka tuju.

Nii palju on lihtsalt juhtunud millest tahaks rääkida, aga samas ma tean, et aeg on liiga varajane ja siis tuleks see blogipostitus nii pikk, pluss väga emotsionaalne ja inimesed hakkaksid mulle kaasa tundma ja tahaksid kõndida seda teekonda minuga.

Igatahes alustame kuskilt pihta.

*

Ma ei mäleta millal ma viimati siia sattusin aga juhtunud on palju.

Ma olen edasi liikunud ja väga väga palju.

Ma olen aru saanud, et paigale pole mõtet seisma jääda, aga kõike ega kõiki ei tohi ka karta. Tuleb julgus kokku võtta ja rind ees kõndida otse hirmudele vastu.

Jep, ma sain sellega hakkama.

Ma alustasin täiesti üksi oma mega rasket teekonda, okei on inimesi, kes mõistavad ja toetavad aga võitlen ma siiski üksi.

Kuskilt tuleb ju alustada nagu mu isa on alati mulle öelnud.

Või et kui kõik teised saavad hakkama selliste asjadega siis ei saa olla mina ju nõrgem.

Ma siiski tema tütar.

Võitleja nagu paljud ütlevad. Või siis tugev, mida ma ise ei kipu uskuma.

*

Viimasel ajal olen ma olnud ka normaalselt haige ja nüüd on haigus ikka kiskunud ilusti üle käte.

Viimasel ajal ma olen tundnud ennast väga väsinuna aga öelge keegi, kes ei tunneks ennast väsinuna kuna noored ju.

Igatahes ma ei teinud sellest väga välja, et ma nii väsinud olen või ma ei saa öösiti enam magada normaalselt. Arstile ka väga ei kurtnud seda. Aga nüüd vist peaks.

Nagu mu elu ikka, on mul koguaeg kiire ja nii palju tegemisi on.

Nii ka seekord, ma võtsin endale väga palju tegevusi, et jõuan sinna ja aitan teda ja viin tema sinna ja sõidan sinna ja tagasi.

Kuna pikki otsi enam väga ei tohi ma sõita üksi siis nüüd on pekkis, sest enam väga naljalt ei sõida Viljandi ja tagasi. Või siis vabsjee tallinna.

Hell nah.

No ja nii ma siis koormasin ennast üle, pluss üks inimene otsustas veel natuke mulle mongolit ka mängida ja siis mu ajudel istuda ja ei no stress on veel puudu.

Mitte, et ma igapäevaselt stressaks.

Ja nüüd ma siin siis olen...

Väsinud, haige ja muud sada jama, aga ei siiani on pea püsti ja naeratus näol, kui vaja siis suudan isegi väikeste lastega mängida ja oleks peaaegu ka tallinna sõitnud, kõike selleks, et inimesi hädast välja aidata.

*

Mis siis veel. Viimasel ajal on mul olnud ka palju pildistamisi, küll üks tahab pilte, siis teine, siis kolmandad ja siis Kris mainib mulle, et tee siis minust ka pilti. No kuidas siis muidu, kui niisama ei julge öelda, et lähme pildistama siis kui on teistega minek, siis on ka vaja paar head pilti. 

Endast ma olen ka saanud häid pilte ja teistest, üldiselt ma olen väga rahul olnud viimaste pildistamistega. Kõik on õnnestunud, ma ei tea ainult kas ka teiste jaoks.

Tahaks rohkem seda aega, et jõuaks pildistama ja et jõuaks ka midagi muud pildistada.

*

Koolis siis ka natuke.

Noh kuna olen haige siis rip kool eksole, ma olen kõigist nii maha jäänud, ma ei tea mida nad teevad aga mul tuleb megalt parandamist enne suve, ohjah rip mu elu. Ma arvan, et terve aprill ma parandan lihtsalt oma asju.

Järgmine nädal ehk saab normaalselt lõpuks kooli ka.

*

Miks ma tegelikult üldse kirjutasin seda, jõuaks nüüd selleni ka.

Okei ma alguses juba vist natuke mainisin, aga terve see nädal ma olen tundnud ennast nii meh olekus. See on olek, kus ma ei viitsi midagi teha aga samas elu sunnib kõike tegema. Ei ma tegelikult olen väga õnnelik, kõik on jumala chill aga ma ei oska välja näidata seda, et ma olen õnnelik.

Täna just arutasime: "aeg on liikunud nii kiiresti, kuigi möödas on nii vähe, aga selline tunne nagu aastake oleks möödas"

Aga siiski ma ei tea, miks ma tunnen meh. Võimalik, et ma olen haige või et mind ootavad ees suured mäe ja kivi ületused. Võimalik, et ma olen lihtsalt väga väsinud.

Või siis võimalik, et mul on probleeme, aga mul pole neid.

Samas on see nagu ma täna ka ütlesin, et ma kardan ülejäänud maailma. Ma kardan järgmist päeva kuna ma tunnen, et see kas jääb tulemata või juhtub midagi.

Jah ma olen väga imelik, aga vähemalt ma naudin igat päeva ja loon nii palju mälestusi.

Äkki on see kevadväsimus? 

Ma olen siiani talveunes? 

Ah ei mina ei tea, kas keegi feelib veel mind nii nagu mina ennast? 

*

Aa ärge unustage, et see pühapäeva öö me keerame kella, aga vot kas ette või taha, ma ei tea, aga arvan, et ette.

Varsti on suur reede, vaba päev!! Juhuu.

Suvi pole enam kaugel, pingutame selle suvel nimel, et võtta suvest jälle viimast.

Igatahes vahet pole kui raske on, pea püsti. Ole rõõmus nagu mina, kui sul on mure, siis kirjuta mulle kas facebooki või meilile või helista mulle või snapi. Igatahes ma olen olemas, kui on mure then im here.

Kõigist oma muredest ja rõõmudest räägin ma teile järgmises postituses, täna on tervis ikka nii meh, et ma poen tekialla ja lähen ka tuttu.

Olge kallid, olge armsad.

Naeratage