vahest ma mõtlen, et

Oeh märkamatult on aeg liikunud ja taas on mul paar vaba hetke, et avada oma blogi.

Kõigepealt tahaks nuriseda, et miks Viljandis on minu lemmik starterit ja kuskil mujal pole.

Tuleb vist viljandisse kolida.

Tegelikult tahaks ma rääkida päris paljudest teemadest aga kahest teemast konkreetselt.

*

(14.05.2017)Oli emadepäev! Ja ma jäin mõtlema, et mida tähendab minu jaoks sõna "ema"

Ema on keegi, kes on alati olemas sulle, isegi siis kui te tülis.

Ema on see, kes sind mõistab ja kuulab.

Ema on see, kes oskab lahendada probleeme, mida isa ei oska.

Ema on kui parim sõbranna ja samal ajal ka ema eest.

Ema on kaitsja, kes sind kaitseb iga hinna eest.

Kui poleks ema mind sünnitanud, siis poleks siin maailmas nii lahedat ja naiivset mind.

Kui ema poleks mind armastanud, ma ei armastaks ka kedagi teist.

Kui ema ei oleks avanud mu silmi, ma saaks siiani haiget ja nutaks.

Ema on inimene, keda tasub kuulata.

Aga, ärme unusta ka isa. Temal on sama roll mis ka emal!.

Minu ema on avanud mu silmad, mina kui naiivitar ei ole teda tihti kuulanud aga nüüd ma kuulasin teda. Ja vaata kus ma olen, mu elu läheb paremuse poole, kuna ta ütles mulle, et ära jumala eest lase teda käest. Hoia temast kinni, kuna ma usun, et te saate hakkama!

Ema oli see, kes püüdis avada mu silmad, kui ma olin suhtes eelmise kutiga.

Ma ei kuulanud teda, aga oleks siiski pidanud kuulama. Ma oleks oma õnne kiiremini leidnud.

Ema on see inimene mulle, kes näeb mu sõpru läbi, kes on sõber ja kes mitte.

Ilma emata ei oleks ma hetkel selline isik, kes ma olen. 

Ema on mind kasvatanud ja saanud minuga hakkama rasketel aegadel.

Aga

Ei tohi unustada ka isa, kes on mind naiivitari üles kasvatanud.

Ma armastan oma vanemaid ja olen uhke, et nad on minu üle uhked ja ma kannan uhkusega oma perekonna nime. Ma olen uhkusega oma vanemate tütar.

Jah ma olen paras peavalu aga nad on saanud hakkama, siis saavad hakkama ka need, kes tahavad jääda mu kõrvale ja mind armastada! 

Aitäh kallis Ema, et olid mul olemas ja aitäh Ema, et oled mul siiani olemas!

*

Teine teema millest ma tahaks rääkida, see on selline veits saladuslikum.

Mitte, et ma tahan varjata aga ma ei taha teha samu vigu, mida ma olen teinud eelnevad korrad, mis tõttu ma piiran selle teema seina sisse ja hoian endale.

Mu elus on palju erilisi inimesi, see on tõsi ja ma ei salga seda.

Igat ühte neist ma hoian oma positsioonidel, kes kõrgemal, kes samal latil ja kes madalamal. Aga neid kõiki ma hoian enda elus ja ma ei lase lahti, kuna ei saa ja ei taha.

Paljud on minult küsinud ühte asja: "Miks sa suhtled oma exiga"

Vastus on lihtne: "Kui ta on võetud perekonda, siis sinna ta ka jääb, mulle on ta kui pereliige ja ma hoian ja kaitsen teda iga kell, olgu ta mu lifebuddy aga ta on väga kõrgel kohal mu elus ja ma ei lase teda sealt ära" 

Ma suhtlen täpselt nendega kellega ma tahan.

Järgmisena on paljud anonüümsed inimesed mulle kirjutanud sellist asja: "Kas sa ei arva, et sa tormad ühest suhtest teise nii, et sa ei anna endale aega, et üle saada ja lõpuks ongi kõik sassis?" Minu vastus sellele oleks: "Ma tean täpselt mida ma teen ja kas ma torman või ei. See on minu enda asi, kellega olen ma suhtes, kellega ma ei ole suhtes. Ma ei kahetse elus midagi, kuna miski pole kahetsemist väärt, kui ma kahetseks oleks midagi vääääga valesti."

Inimesed on ka küsinud sellist küsimust: "Miks ma asju enda teada hoian ja miks internet midagi ei tea?"

Vastus: "Lihtsam on asju hoida kahe seina vahel, kui tõmmata sinna inimesi, keda sa ei saa usaldada. Ma ei taha, et inimesed teaksid asju, millega neil pole nii või naa midagi teha. Tänu sellele ka internet ei tea, aga mul on olemas alati teine osapool, kes avaldab kõiki asju ja üsna avalikult. Kui te oskate teda lugeda ja teda stalkida, siis saate te oma küsimustele vastused. Mina paraku hoian paljud teadmatuses. Te ei tea nii paljusid asju ja te ei peagi teadma"

Nii nüüd tuleme selle osa juurde, et te ei tea paljusid asju. Mul endal on see, et ma tahaks rääkida nii paljudes plaanidest ja asjadest, mis vahepeal on toimunud. Appi kui imelised asjad, aga paraku ei. Ma ei saa seda avaldada avalikult, kuna on asju mis peavad jääma kahe või kolme inimese vahele. Oleneb paljud nendest asjadest teavad.

Küll te saate teada siis kui on õige aeg. Küll siis te saate ka koos minuga rõõmustada, aga hetkel ma rõõmustan ainult üksi ja keegi veel!

See postitus on mõeldud ainult paarile inimesele ja eks ma varsti kuulen, kes sai asjast aru ja kes mitte.

Lugu on järgmine

*

Ma ärkasin üks hommik teadmatuses. Ma ei teadnud, mida ma see päev teen või mis juhtub.

Enne kui ma sain 20nd siis ma teadsin täpselt, kuidas ma oma sünnipäeva tähistan. Jep okei nii ma küll ei tähistanud aga okei. Paar päeva enne kui ma sain 20, olin ma võõral maal, kus ma poleks pidanud olema. Ma otsisin enda jaoks midagi uut.

Nagu tavaline päev ikka, siis kõndisin natuke paremale ja natuke vasakule, aga mitte otse.

Järsku ilmus mu teele takistus ja ma ei teadnud kas ma lähen sellest mööda või uurin takistust. Tundus huvitav, davai läksin paremale ja võtsin takistuse endaga kaasa.

Ei läinud mööda paart minutit ja ma sain takistusest aru. Aitäh Elu, et mind paremale juhatasid.

Takistus jäi sinna paika ja ma liikusin edasi.

17.veebruar oli päev, kus ma ootasin oma sünnipäeva ja olin nagu õnnelik lehm, kes esimese kevade lastakse karjamaale.

See takistus, mille ma eelnev päev leidsin ja millega ma edasi liikusin, see jäi sinna paika, kus ma tegin peatuse. 

Saabus 18veebruar ja ma lõpuks sain karjuda kõigile, et jessshhh uus elu!!!!!!

Naiivitar sai 20, ellu tulid uued põnevad väljakutsed.

Üks väljakutse oli eriti suure pähkliga, algus oli juba megalt keeruline.

No kõik nagu tuli nii otse, et oli natuke hirmutav. Okei said jutud räägitud ja see väljakutse ei huvitanud mind enam. Ah, mis seal ikka.

Siis tekkisid hullud probleemid ja stuff ja ma olin nagu: davai aitab, muudame elu.

Jeps, seda ma ka tegin.

Üks saatuslik päev, mis muutis mu elu. 27veebruar

Mis see päev juhtus siis? 

Nagu ikka ma ei teadnud, mida see päev teha. Oli üks tore inimene, kellega me kohtusime. Pärnus on lihtne kohtuda, pärnu see linn, kus inimesed saavad kokku. 

See oli päev, kus kolm tundi minu elust olid sellised, kus ma pidin paika panema pool puslet.

Ja kõigest kolme tunniga, aga tükke on miljard umbes.

Pool sain ka kokku, kolme tunniga! Tee järgi kui oskad.

Need kolm tundi mu elust olid tunnid, mida on raske unustada.

Ja siis saabusid kaks järgnevad päeva ja pall hakkas veerema.

Oh kui hästi ta veereb siiani. 

Toon siia paar lauset välja, mis vajavad mainimist.

"Ohhh kui raske oli istuda ühe koha peal ja hoida käsi paigal"

"Filmimaraton on maraton, mida ma sinuga jookseks iga kell"

"Kuule mis on su täpne aadress, ma pean takso endale järgi kutsuma"

"Keegi pidi piljardis jubedalt sakkima" 

"Mis jamad nüüd, ära jama, ma ei tee enam nii"

"Oled sa kindel, et ta saab aru su naljadest"

"Ma usun, et sa saad sellega hakkama"

"Ma loodan, et ma saan temalt selle õnnistuse"

Need on need laused, mis ei unune väga kergelt.

Vahest ma ikka mõtlen, et kuidas läks nii ja miks läks nii.

Miski pole küll kahetsemist väärt aga siiski, elus tuleb läbi mõelda kõik need asjad, mis on toimunud või mida sa arvad, et juhtuvad.

Asjad on liikunud edasi kiiremini, kui keegi teine oskab üldse ette kujutada. Tavaliselt inimestel selliste otsustega läheb nii palju aega ja need mõeldakse läbi aga minu elus need lihtsalt juhtuvad ja ma suudan need sekunditega läbi mõelda.

Aitäh sulle! Aitäh teile! Aitäh!

Armastan ja jäängi armastama!

*

Tulles nüüd sellest teemast välja, siis küll te varsti kuulete ka pikemalt asjadest aga siiski pean ka negatiivseid toone arutama ja teilt küsima ühe küsimuse.

Kas see on tahtlik ignoreerimine või tahtlik käitumine, kui inimene, kellega sa varem suhtlesid väga hästi siis kui sa talle kirjutad facebooki, siis tal on õigus sind ignoreerida või siis käituda sinuga nii. Mina, kes olin tal olemas alati, kui ta vajas, tühistasin enda plaane, et aidata teda ja siis tema tuimalt lihtsalt võtab kätte ja ignoreerib minu kirjutatud küsimust. Mis sest, et nende päevade jooksul oli ta sees, instagrami kuradi stroyt saab vaadatud aga ühele lihtsale küsimusele ei saa vastata.

Kas antud olukorras käitusin mina valesti kui tõmbasin joone alla kõigele või siis käitus too isik valest. Ma jumala rahulikult küsisin: "Tervist, kas ka sina oled tulemas sinna ja sinna tööle"

See küsimus ei ole kuidagi negatiivne vaid ma lihtsalt pärin ja inimene ei suuda mulle vastata kolme päeva jooksul? Mis sest, et ta oli sees.

Ma ei saa aru teist inimesed, et mina kes olen valmis teile vastu tulema ja teie pilli järgi tantsima ja lasen  teil selga istuda, siis te ikka annate nuga mulle.

Kas te ei arva, et lõpuks hakkan mina ka nuga andma? Nagu ma aru saan, siis enamus inimestel, kes on nn mu ümber, teil on minust pohhui.

Aga teate mis, mul on teist ka ja ma näen seda, kui sul on minust pohhui. Ära näita mulle midagi muud.

Nagu ma üks päev ütlesin: "One day i had a friend, but now he/she is idiot and sorry i don't have a time to talk with idiots! Karma on bitch, ta külastas mind ära, nüüd on sinu kord. 

Love u too!

*

Igatahes ilusat algavat suve algust teile kõigile, ma tõmban pillid kokku ja hakkan otsima vanemate kingitust! Ikkagi mul on maailma lahedamat vanemad, nagu ka teistel ja nad väärivad väikest puhkust oma kallitest jõnglastest!