Mida siia võiks kirjutada? ma ei oska seda asja enam ammu

Ma ausalt enam ei oska midagi kirjutada

Kõigepealt tere jällegi. Ma ei tea, miks ma siin tagasi olen aga karantiini ajal ei ole mitte midagi paremat teha, nagu te kõik teate.

Mis üldse vahepeal on juhtunud? 

No kuna enamus te jälgite mu sotsiaalmeediat, siis ma pikemalt ei hakka seletama, millest ma olen läbi kõndinud ja mis on jäänud tegemata. Okei see mis on jäänud tegemata, selle juurde me veel jõuame.

Aga mis on toimunud vahepeal?

• Elulisi muutusi on olnud palju, ma olen päris pikalt saanud siin puhata. Praktiliselt kuu aega kodus veetnud. Mis on minujaoks mega hull puhkus. Ma ei ole harjunud sellega, et ma pean kohapeal istuma ja et mul pole midagi teha. No okei kodu saan koristada, aga lõpuks pole enam midagi koristada. Samas nagu mööblit ma ka hiljuti liigutasin, niiet väga ei ole enam kodus teha.
• Olen oma elus muutnud seda, et kes on minujaoks tähtsad inimesed. Üks inimene, kes oli meeletult tähtis mu jaoks siin elus võinoh ta oli üks väga suur toetaja ja eluliselt oluline. Siis ma arvasin, et teda pole mu ellu vaja. Samuti olen ka vähe hakanud suhtlema oma kõigi sõpradega, mulle on jäänud ainult nn oma real perekond ja oma teine perekond. Mis siis on neljaliikmeline ja nii me roomame läbi raskuste kuhugi kõrgemale. Okei mõni meist ei rooma isegi veel, aga õpime. Nali nali
• Jah olen väga palju muutnud oma harjumusi sotsiaalmeedias. Ei ole enam nii aktiivne instagramis ja noh facebook on minujaoks suht surnud. 
• Viimasel ajal on läinud ka päevad sassi, ma näiteks hetkel mõtlesin, et on esmaspäev. Aga ei pühapäev on ju.
• Olen uuesti õppinud end armastama sellisena nagu ma olen. Ehk siis kannan vähem meiki, ma varasemalt kandsin hästi palju ripsmepikendusi, aga antud hetkel oskan ka ilma elada. Varasemalt mul olid mega kreisid juukseideed, aga hetkel ma isegi ei taha oma väljakasvu ära toonida. Võinoh juuri värvida, kuna ma üksi ei viitsi ja abilist mul siiani  ei ole.
• Olen hoidnud paljusid asju saladuses kõigi ees, mitte ei see on mingi haige asi mille üle tunda uhkust, aga olen õppinud elama oma elu väga privaatselt
• Trenni hakkasin vaikselt uuesti tegema ja läksin lõpuks põhjalikule ravile. Nüüdseks on elu palju muutnud. Rahulikumaks, positiivsemaks, stabiilsemaks olen muutnud. Enne olin liiga uisapäisa pilvedes. Reaalsemaks on elu muutnud, samuti ka karmimaks.

Kirjutaks ka paar mõtet siia, mida mina arvan COVID-19'st

Ausalt ma ei taha mitte midagi arvata. Väga paljud küsisid minult kohe alguses, kui see viirus tuli, et ''kas sa polegi paanikas?''

Ma ei ole paanikas ja mul pole ka seisukohta. Ma siiralt tänan kõiki inimesi, kes pingutavad iga päev meie elus selle eest, et hoida meid poes nakatumise eest. Kõik need arstid, kes pingutavad ja teised haigla ja kiirabi töötajad. Tublid olete, see on väga raske võitlus. Samuti tuleks ka siin kohal tänade vabatahtlikke, politseid ja neid kõiki muid inimesi. Samuti tuleks tänada neid, kes suudavad see kaks nädalat karantiinis istuda, kes haigena istuvad kodus ja hoolivad teisest. 

Ma ise kui olin haige siis ka istusin enamjaolt kodus. Ütlen kohe ära oli raske.

Meeletult raske oli. Rohkem see karantiin paneb inimesi mõtlema. Mõtlema selle üle, et mida ma teen need kaks nädalat. Jaa see võib tunduda puhkusena, et wow kaks nädalat kodus ja ei pea lillegi tegema. Reaalselt see pole nii. 

Kui me istume niisama kaks nädalat kodus, haige ei ole. Lihtsalt puhkus. Siis sa saad käia ise poes, sa saad käia söömas väljas ja teiste inimestega võid ka kokku saada.

Aga nüüd kui sa pead istuma karantiinis 2 nädalat, sa ei saa ise minna poodi. Sa ei tohi teistega kontakti saavutada, kuna sa võid nakatada. See on vaimselt väga raske katsumus inimestele.

Ka mina sain seda tunda praktiliselt nädal aega, kus ma ei saanud kokku kellegagi. Ma ei saanud ise poodi minna aga noh ma ei tundnud see nädal aega toidust puudust. Ma ei tahtnudki süüa. See oli raske tõsiselt ja mul sõitis katus nii ära, et ainus lause mis mind siiani kummitab: ''tahad ära surra, siis sure'' 

Noh need kes teavad mind, teavad et mul on olnud väga tumedaid hetki elus.

Aga panen reaalselt kõigile südamele, et see hetkene aeg on raske ja paneb inimesi väärtustama asju, teisi mida poleks kunagi arvanudki, et väärtustad. See paneb sind ehk rohkem hoolima ja mõtlema. Kõik need teismelised, kes on isekad ja ei hooli kellestki. Äkki ka neid paneb see mõtlema.

See pole naljakas. Jah mina siiani olen suva arvamusel, aga ma hoolin teistest siiski. Mina põen selle ehk veel läbi, aga vanemad inimesed minust seda ei pruugi nii kergelt. Nagu mu isa ütles ''ära paanitse, vetsupaber ei saa otsa, söök ei saa otsa. Ja noh kui saab siis meie oleme sul olemas. Tule siia kui tahad ja sa tunned end armastatuna. Ära ainult hulluks mine ja ära loe seda meediat nii palju''

Siin kohal oleks vist tore lõpetada ja panna siia paar pilti ka, kindlasti olete näinud.

Hoiame üksteist ja hoolime. Hoia oma tervist ja kõik ei ole hihi ja haha. Elus on palju olukordi, mis on tõsised. Hetkene on tõsine

Aa ps: koroona viiruse peale olen väga kuri. Esiteks ma ei saa tatoveerima, teiseks R ei tule koju kuna ta on lõhkise küna ees nn. Koroona pls, aitab. Mine koju

xoxo

 Aa siia pildi alla tahaks kirjutada, et me Diandraga oleme mõlemad ületanud oma ootused ja oskused. Me arvasime, et niii ilusat pilti me tema seinale ei saa. Aga wooooow, see tuli arvatust parem välja. Proud