Kuidas mul läheb?

Jälle avasin koha, kuhu ei oska midagi kirjutada.

Ilmselgelt paljud on märganud mu juures muutusi. Kui pole siis on hea, ilmselgelt on näha seda, et ma ei ole enam see, kes ma olin. Ma ei suuda enam teeselda, et kõik on korras. Mul on suures koguses probleeme, millele ma ei leia lahendust kuna need kõik tunduvad nii rasked.

Ma alustasin oma teekonda, et saada terveks ja oleks ma teadnud, et see on nii raske siis ma oleks edasi elanud teadmisega, et ma pole peast okei.

Okei nagu mu ema mulle ütleb, et enda kohta ei tohi nii öelda, siis teadke, et ma peast jumala ok kuna ema korrutab koguaeg, et ole positiivne.

Ema ei luba öelda, et ma loll aga tegelikult natuke rumal olen küll.

Nii aga mis siiski on muutnud selle kolme/kahe kuu jooksul, kui ma pole bloginud? 

Ma olen olnud rohkem kurnatud nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma mäletan nii hästi veel, kui ma alustasin suveks treeninguid, et olla füüsiliselt tugev ja hea tervise juures, siis esiteks vedas mind alt mu selg, siis teiseks vedas alt mind murtud sõrmeluu. Jah ma murdsin oma pöidlaluu oma sünnipäeval ära ja olin kolm nädalat kipsis.

Viimasel ajal on mul ka tihti olnud palavik ja kõik sada muud asja. 

Viimasel ajal ma lihtsalt olengi olnud maximaalselt kodune ja mitte kuskile välja läinud.

Miks siis kodune ja pole nt käinud Viljandis nagu alati. Põhjus on lihtne, mu parim sõber käis pärnus väga tihti, mille tõttu ma ei käinud Viljandis enam ja Viljandis oli igasuguseid jamasid, mida ma ei suutnud lahendada ja siiani mõtlen, et kuidas ma saaks need vaikselt ära lahendada, inimlikul viisil. Samuti miks ma enam ei satu Viljandisse nii tihti on see, et mu parim sõber sõitis ära välismaale kuradi aastaks ja ma ei näe teda enam nii kaua aega. Aga ma olen õnnelik, et ta võttis vastu selle otsuse, sest see teeb talle kasu. Samuti igatsen teda juba meeletult ja loodan, et me siiski näeme poole aasta pärast kasvõi.

Igatahes ma kaldusin jälle kõrvale, miks ma üldse tulin siia kirjutama hetkel.

Ma ei taha ennast selgitada ega mitte midagi sellist, ma tahan lihtsalt teile teada anda, et ma olen saanud aru millestki.

Nagu ma instagramis ja snapchatis mainisin, siis ma tegin puhkuse sotsiaalmeediast, et olla eemal kõigest. Eelkõige sellepärast, et saada puhkust ja harjuda oma tervisliku seisundiga.

Sellega ma siiani pole harjunud ja see võtab aega. Ega kõik koheselt ei alga, natuke veel lootust on, et kõik saab korda, aga see lootus sureb ka iga päev üha rohkem.

Nüüd kui ma tegin selle pausi, ma sain nii paljudest asjadest aru ja issand kui paljud inimesed ma saan oma elust ära saata, kuna nad ei ole minuga kordagi kontakti võtnud, kuigi nad ütlesid, et võtavad või et nad sitaks muretsevad. Minuga on võtnud ühendust ainult kaks inimest. Kaks inimest mu elus, kes on tõusnud nii kiiresti minujaoks väga väärtuslikeks inimesteks. Ma olen neile nii tänulik, et nad on mul olemas ja kasvõi üks telefoni teel ja teist ma saan kallistada ja öelda, et Aitäh, et oled olemas.

Samuti sain ma ka aru, et kui valesti ma elan oma elu, et ma muretsen selliste asjade pärast, mille pärast ma ei peaks muretsema. Ma ei peaks muretsema sellepärast, et mul nüüd pole instagrami pilti panna või siis ma pean iga päev snappima ja teid kursis hoidma. Ei ma ei pea seda tegema. Ma pean rohkem keskenduma enda tervise ja elu peale kui teie peale mõtlema ja teie probleemid esimesena ära lahendama. Ma ei pea teil olemas olema 24/7 nagu ma enne olin. Ma olin koguaeg olemas, isegi siis kui ma ise nutsin teisel pool ekraani aga ma ikkagi kuulasin teie muresid esimesena.

Ma võin öelda, et ma olin tõeline segadus. Ma olin väga stressis ja siiani olen. Ma siiani võitlen aga see on nii raske ja see läheb järjest raskemaks. Tänu sellele, et mu aju või siis tähelepanuvõime on keskendunud muule, siis tänu sellele on mul mäluga nii suuri probleeme. Ma unustan kergelt asju, mida ma mäletasin aasta tagasi, paar kuud tagasi. Ma olen väga hajameelne ja endasse tõmbunud. Ma lihtsalt tunnen kuidas ma tahan olla üksi ja teid kõiki tõrjuda ja teiega mitte rääkida.

Jaa see läheb üle ja ma saan sellest lõpuks lahti aga hetkel on raske.

Mida ma ootan teilt on see, et te mõistaks, et mul on vaja liikuda edasi ja tegelda enda tervisega, mul on vaja korda saada see, et ma salliks jälle kõiki inimesi ja julgeks kodust välja tulla. Ma tahan, et te ainult mõistaks ja annaks mulle aega, et harjuda.

Aga mis on siiski toimunud mu elus? 

Ma pidasin oma lemmikutega sünnipäeva, see läks ootamatult hästi välja arvatud see, et ma murdsin pöidla. Peale seda tekkisid mul suured seljaprobleemid, mis hetkel on nagu tagasi tõmmanud. Samuti mu keha oli väga nõrk aga ma sain enamvähem jalgadele. 

Ma olen palju aega veetnud pärnus ja sõpradega olnud eelkõige. Olen ka omastanud palju positiivseid uudiseid ja palju negatiivseid aga negatiivsus pole oluline.

Olen aega veetnud palju oma lähedastega.

Mis on muutnud?

Uus auto, uued juuksed, uued väljakutsed elus, uued eesmärgid, mille poole liikuda.

Ma leidsin hinges lõpuks selle rahu, võinoh peaaegu, ma leidsin uue eesmärgi, mille nimel elada.

Ma olen enda jaoks avastanud nii palju põnevat, et ma ootan suve meeletult, et saada uued eesmärgid. Juunis on uuesti arsti juurde minek ja siis kuuleb juba lähemalt, kuidas läheb ravi edasi. Guys, lõpuks ma seisan kahel jalal ja naeratan südamest.

Olge valmis selleks. Love u guys!